Töötades ettevõtetega kliendikesksuse ja kliendikogemuse juhtimise teemadel, kerkivad protsessi alguses üles õigustatud küsimused: "Mis eesmärki soovitakse uue initsiatiiviga toetada?", "Kas ettevõte on defineerinud lubaduse kliendile?", "Millistest ettevõtte väärtustest peab initsiatiiv lähtuma?" jne. Kurb tõdemus on see, et alati ei ole need asjad selged. On küll tuvastatud vajadus ja soov teha täiendavaid arendustegevusi, kuid on puudu olulised "eeltingimused", et uuest initsiatiivist/tegevusest saaks sisulist väärtust loov osa tervikus. Samuti on saanud mulle selgeks, et pahatihti ei mõisteta ka kliendikesksuse, kliendikogemuse loomise ja brändi kuvandi/tunnetuse omavahelist seotust.

Viimased kümme aastat on räägitud strateegilisest personalijuhtimisest ja sellest, kuidas personalijuhid võiks ja peaks olema ettevõtte juhi paremaks käeks. Nüüd on järjest enam hakatud rääkima ka kliendikesksest personalijuhtimisest, mis on samm edasi ning mida Dave Ulrich, "kliendikeskse personalijuhtimise" termini ristiisa, nimetab  HRM (Human Resources Management) järgmiseks ja revolutsiooniliseks tasemeks.